Ajalugu

Poola allikate järele on Urvaste kirik pühendatud püha Urbanusele (Rooma märterpaavst aastatel 222-230, mälestuspäev 25 mai). Kuna Urvaste kiriku ehitamise aega pole teada, võib arvata, et kirikut on ehitama hakatud mõne samanimelise paavsti ajal (Urbanus V 1362-1370 või Urbanus VI 1378-1389). ajalugu urvastekirikKirik on oma stiililt basiilika, mis on omane linna peakirikule, maakirikuna on aga Eestis ainulaadne ja muuseas tunnistab keskaegse kihelkonna jõukust. Arvatakse, et kiriku ehitamisel on eeskujuks olnud Riia Toomkirik. Osa ajaloolasi arvavad, et alguses on olnud lihtne kodakirik, mis hiljem basiilikaks ümber ehitatud Tartu Toomkiriku eeskujul Antsla linnuse vasalli Peter Uexkülli ja Vaabina Tiesenhausenite poolt (P. Uexküll suri enne a. 1484). Igatahes on kirik vanim säilinud ehitus Võrumaal.

Esimene teadaolev kirjalik ülestähendus (Poola allikates) on aastast 1413, mil 7 juulil külastas apostlik saadik Antonius Florentsist paavst Johannes XXIII ülesandel kogudust Antzen` is. Vene - Liivi sõja ajal toimunud rüüstamistes 1558 a. Urvaste kirik purustatakse. 1582 a. Tartu "starostei" inventari nimekirjas leidub märkus, et pool miili Elsen`i (Uelzen) ehk Fabiani (Vaabina) mõisast leidub korraldamata ja katuseta kivist kirik, millele kuulub üks adramaa ja talupoeg Andres. Kuid ka Vaabina mõisa lähedal Lõõdla järve põhjakaldal Hallivarikus asunud kord kirik koos tiigiga, kiriku vundamendi kivid aga veetud hiljem ära Linnamäe lossi ehitamiseks. Segadus tuleb osalt sellest, et lisaks peakirikule kuulunud selle juurde kihelkonnas veel 7 kabelit. Ühe sellise järgi saanud oma nime ka Kärgula - Kerkküla . Veel 1613 a. seisis Urvaste kirik varemeis. 1620-ndail aastail seati kirik korda ja kaeti puitlagedega. Edasi on teada, et esimese luterliku õpetaja, soomlase Jakob Schomanni ajal 1627 a. on kirik taas maha põlenud. Ta ehitatakse uuesti üles, kuid 1683 a. visitatsiooni protokolli põhjal on kirik juba jälle viletsas olukorras: torn ja katus mädanenud. 1730 a. sai kirik endale pingid. Kiriku väline vilets olukord kestab aga vist edasi, sest õpetaja J.Chr. Quandt kurdab, et vihma ajal jookseb katkise katuse tõttu armulauda jagades karikasse vett. 30 juulil 1787 a. lõi pikne kiriku põlema, ära põlesid kõik puuosad koos torni ja oreliga. Säilisid ainult kivimüürid. Nüüd ehitati kirik kiiresti üles ja 28 oktoobril 1792 toimus kiriku õnnistamine. Ehitusmeistriks oli Heinrich Weiss. Raha puudusel ehitati aga kiriku torn senisest madalam.

Selles tulekahjus ärapõlenud esimene teadaolev orel oli ehitatud 1773 a. Tallinnas orelimeister Heinrich Andreas Contiuse töökojas ja maksnud tolle aja veeringus 400 rubla. Järgmise oreli ehitas kirikule kohalik köster Carl Johann Thal. ajalugu orelSee sai valmis 1795 a. ja on säilinud praeguseni Tallinna Teatri- ja Muusikamuuseumis. Kirikus kasutati seda vist kuni 1842 aastani, mil valmis C.E.Kessleri poolt tehtud orel. Praegune orel on valmistatud vendade Kriisade poolt 1938 aastal. See on pneumaatiline orel 2 manuaali ja 26 registriga. Helisevaid ja tehnilisi registreid on orelil kokku 103.

Pärast viimast põlemist sai kirik uued kellad, mis valati Venemaal ja maksid 350 rubla. Suurema kella kinkijaks olnud major V. von Loewenstern, kes oli üldse helde annetama kiriku tööks. 27 märtsil 1797 aastal löödi üks kelladest lõhki. Selle asemele kinkinud Lehtso Hindrik uue väikese kella 55 rubla väärtuses. 1805.aastal valati kellad Tallinnas ümber, kuid nii halvasti, et nad tuli 1817 a. uuesti ümber valada. 1832 a. oli kell jälle lõhki. Samal aastal telliti Lipsi postijaamast Strandmanni käest uued kellad, milliseist üks on tänaseni säilinud. TeIMG 5208IMG 52091ine on Bachmani firma kell.

Juba 1777 aastal olevat kerkinud üles kiriku laiendamise mõte. XIX sajandi lõpul oli aga 11 000 liikmelisele kogudusele kirik väga väikeseks jäänud. 5 sept. (uue kalendri järgi 17 sept.) 1889 aastal pühitseti uuesti kolmandiku võrra pikemaks ehitatud kirik. Ehitusmeister oli J. Teas. Sellest ajast pärineb ka kogu kiriku praegune sisekujundus. Altarimaal on tundmatu päritoluga, oletatakse aga, et altaripildi raami on valmistanud kujur Weizenberg, kes oli selliks Tartus puusepp Hectori juures. Hectori töökojas on valmistatud kiriku puuosad: altar, kantsel, aknad, uksed jne.

Eelmine altarimaal asub praegu käärkambris. Selle on maalinud C.S.Walther 1855 aastal ja kujutab see Ketsemani aias põlvitavat Kristust. Koguduse vaimuelust on säilinud andmeid teise luterliku õpetaja Johann IMG 52211Gutslaffi (Gutsleffi) ajast (õpetajaks 1630-1656). See Pommerimaalt tulnud õpetaja avaldab 1644 a. raamatu "Lühike teade ja seletus väärpühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal", kus ta kirjeldab ebausku ja nõidumist ning ütleb eestlaste kohta, et need ei tea ristiusust rohkem midagi, kui seda, et nad on ristitud. Järgmiseks ilmub temalt 1648 aastal ladinakeelne lõunaeesti grammatika "Grammatilisi vaatlusi eesti keelest", trükituna Tartu Ülikooli juures. Olulisim tema töödest oli aga kogu Piibli tõlge lõunaeesti murdesse, milline jäi aga käsikirja. Urvaste kirikus on õp. Gutslaffile mälestustahvel, avatud Piiblipühal 26 augustil 1973 a. Tahvli kavandas graafik G. Reindorff, kivisse raius kohalik skulptor Lembit Paluteder. Pildil üks tahvli paigaldajatest Robert Potter.IMG 52231

Järgnesid meie kodumaale rasked sõja- ja katkuajad. Tolleaegsetest õpetajatest märgitakse Matthias Lithanderi (1668-1706) tööd lastega, samuti võitlust ebausu vastu. Sama on teada Halle pietismi koolist võrsunud pastor Heinrich Wollinist (1718-1731), kes asutas kaks kooli ja varustas need raamatutega. Köstrikool asutati Urvastesse 1688 aastal ja tookord õppis selles 25 last. Wollini ametijärglaseks Urvastes sai Johann Christian Quandt (1732-1750). Tema ajal algab Urvastes usuline ärkamine, alul pietistlikus vaimus. Selle alguseks loetakse 1736 aastat. Juba järgmisel aastal oli kihelkonna külades tekkinud 20-30 palveringi, mida juhatasid arukamad mehed rahva hulgast. Kirik oli mitte ainult pühapäeviti, vaid ka nädala sees nii rahvast täis, et teenistusi hakati pidama lageda taeva all. 1738 aastal oli palveringide arv tõusnud kaheksakümneni. Pöördelisel 1741 aastal ehitati Urvastesse esimene palvemaja. Quandti abiliseks sai üks kõige tähelepanuväärsematest kohalikest, köster Adam Koljo (1683- 6 juuli 1759, köstriks sai 1752). Saksakeelse Uue Testamendi varal õppis ta iseseisvalt ära saksa keele, nii et hiljem tõlkis eesti keelde J.Arndti "Tõelise kristluse" ning J.Bunyani "Ristiinimese teekonna" ja "Püha sõja". Koljo kopeeris sulega iga peatüki ees asunud kunstipärased vaselõiked, mistõttu teda peetakse esimeseks eesti raamatuillustreerijaks. Ka on ta saksa keelest tõlkinud jutluseid, koostanud piiblilugusid ning luuletanud hulga laule. Iseseisvalt on ta ka nootide lugemise nõnda ära õppinud, et suutis hiljem lauluviise kirja panna. Ise õppis ta ära ka kellade parandamise ja on hiljem ise seinakellasid valmistanud. Varem omistati tema kirjatööd enamuses tema väimehele ja ametijärglasele Mango Hansule (hiljem Hans Thal 1713-1780), kes samuti oli kirjamees. Temagi köitis köstri- ja koolitöö kõrval raamatuid ja parandas kellasid. Nagu vaimulik kirjandus kaasajal, nii liikusid ka nende tõlked ja kirjutised käsikirjaliselt. Urvaste kihelkonnakoolis oli aga Mango Hansu ja Matsi Kärdi õpetusel 92 õpilast, mis tolle aja kohta oli väga palju. 1736 aastal ilmus trükituna õp. Quandti tõlgitud Henning Kuuseni elulugu, mis on esimene tõlgitud ilukirjanduslik raamat eesti keeles. Ka ilmus samal ajal väike Quandti luuletatud pietistlik lauluraamat, mille kasutamine aga ära keelati. Äratustöö käiku Urvastes on jäädvustanud kirikumõisas töötanud koduõpetajad: algul R. Fr. Bornwasser (pärastine Rõuge pastor), kes kohalikust usuelust saatis aruandeid Hallesse. Tema järel aga jutlustaja ja kirjanik Matthias Friedrich Hasse (Urvastes 1740-1750). Järgmisel aastal saabub Herrnhutist Hassele abiks veel J. H. Rudolph. 1740 aastal asutatakse esimene täievoliline vennastekogudus Lõuna-Eestis kogu selle sisekorraga: köster Koljo valiti "koguduseteenriks", Mango Hans sai "ülevaatajaks", tema naine "manitsejannaks" jne. Kogudusel oli umbes 140 täieõiguslikku liiget ja neli korda rohkem poolehoidjaid. Ent juba 1743 aastal keelatakse kogu riigis palvetundide pidamine ja neid tuli hakata pidama salaja. Ning alles 1745 aastal, kui siia saadeti Ch. M. Köningseer, elavnes vennasteliikumine taas. Pärast Quandti surma soovis rahvas õpetajaks tema samanimelist poega Johann Christian Quandti. Et too hilisem vennastekoguduse juhtiv töötaja oli tookord veel liiga noor, siis valiti järgmisel aastal koguduse uueks õpetajaks Heinrich Vick (1751- 1795). Too ei olnud küll vennastekoguduse poolehoidja, kuid ei takistanud ka selle tegevust. Ja kui kirik 1787 a. põles, peeti jumalateenistusi vennaste palvelas. Tema ajal 1756 a. ehitati praegusele kohale ka pastoraat. See põletati küll 4 jaanuaril 1912 a. maha, kuid aasta hiljem ehitati samale kohale uuesti üles. Koguduse "poliitiline elu " algab mõisatalgutest keeldumisega 6 juulil 1741 a. Tänu õpetaja Quandti sekkumisele pääsevad talupojad tookord karistuseta. Järgmised nn. "pearaharahutused" haaravad 1784 a. kogu Liivimaa. Järgnevate õpetajate, praost Friedrich Gottlieb Moritza (1795-1833) ja Reinhold Gutglücki (1834-1867) vaimulik tegevuses on ühenduses eelkõige piibliseltsiga. Venemaa Piibli Seltsi Tartu osakonna Urvaste Abi-Piibliseltsi tegevus Urvastes kestis vähemalt 1821 - 1893 aastani. Järgmine pastor Carl Gustav Stein ( 1867-1902) oli lisaks sellele veel õpetatud Eesti Seltsi liige. A. Lüüs kirjutab oma mälestustes: "Juba siis, kui ma väike poiss olin, rääkis mu isa, et ta tunneb ja austab ainult kaht õpetajat: Hurti ja Gutglücki, kes tõesti olevat Jumala armust õpetajad. Reinhold Gutglück oli eesti soost Urvaste kirikuõpetaja möödunud sajandi keskpaiku". C. G. Steini ametiaeg Urvastes langeb kokku usuvahetusliikumisega, kus hulgaliselt siirdub inimesi õigeusku. Kihelkonnas tegutses õigeusu kogudus algul Kassimõisas. Preester Koloni ajal ehitatakse prohvet Eeliale pühendatud kirik Kraavile. See tegutseb 1986 aastani. Ka õpetaja Steinil tuleb üle elada ebameeldivusi. Ta antakse juunis 1893 a. kohtu alla , süüdistatuna Vidrik Mattini konfirmeerimises ja segapaaride laulatamises. Imekombel pääseb ta tookord siiski karistusest. Pärast isa surma saab pastoriks tema poeg Alfred Stein (1902- 1919), kes aga ärevatel aegadel koguduses populaarsust ei saavuta. 1918 a. põgeneb ta Lätimaale, kust piiride sulgemisel ei pääse enne tagasi kui 1920 a. algul. Koguduse nõukogu ei lase teda aga enam kirikusse sisse. 9 mail 1920 toimub kirikus hääletus, kas kogudus oma endist õpetajat tagasi tahab. Alfred Steini poolt antakse 7 ja vastu 440 häält. 1920 a. saabub Peterburist Eesti Jaani koguduse õp. Jaak Walk kodumaale ning kutsutakse Urvastesse õpetajaks. Urvastesse jäi ta kuni emerituuri minekuni 1936 aastal. Vanemate inimeste mälestustes oli ta osav jutlustaja ning nõudlik leerilaste vastu.

 

Urvaste koguduse teadaolevad köstrid ja organistid

Peeter Muhle
G. Põdderson- Lahkunud surma läbi 16. august 1899
Jaan Wassil 1895 - Lahkunud surma läbi sept. 1930
Harry Säga 1 mai 1932-1 juuni 1936
Jaan Allikvee 1 okt.1936 - 21 jaanuar 1941
Jaan Küüts 1 juuni 1941- Lahkunud surma läbi 20 detsember 1943
Aliide Küüts (organist)-Peale mehe surma kuni uue köstri leidmiseni 14. märts 1948 a.
Jaan Allikvee 1.märts 1948 - Lahkunud surma läbi 19 detsember 1987
Virge Ventsel (organist) 24 detsember 1987 - 1 september 1999
Erma Kallasse (organist) 1 september 1999 a.

 

Urvaste kiriku kaitsepühak Urbanus

ajalugu urbanusUrvaste kiriku ajalugu lugedes leiame, et kiriku kaitsepühakuks on paavst Urbanus. Urbanuse ümber on aga aeg oma salapärase katteloori laotanud. Eestimaal on veel Varbla kirik pühendatud Urbanusele.

Mida me siis teame.

Paavst Urbanus I valitsemisaeg oli 222-230. Tema sünniaeg on teadmata, kuid tema surmaaeg oli 23 mai 230 a. Ta oli roomlane ja tema isa nimi oli Pontius või Pontianus. Pärast Callistus I surma aastal 222 valiti ta Rooma piiskopiks (paavstiks). Tema valitsemisajal jätkusid tülid , mis olid juba alanud Hyppolytose ajal. Urbanus jätkas suunda, mida Callistus oli hoidnud skismaatikute vastu. Nimelt oli tegemist patukahetsustüliga. Lähtekohaks oli asjaolu, et Callistus I võimaldas abielurikkujatel, keda enne oli arvatud surmapatuste hulka, pääseda kiriklikule patukahetsusele viidates piiblis puhaste ja roojaste loomadega täidetud Noa laevale (1Ms.6:19jj). Selle kohta võib öelda, et Noa laevas küll haises aga samas väljaspool laeva oli surm. Ühtki muud fakti tülide kohta Urbanuse valitsemisajal Rooma kirikus pole ajaloolised allikad esitanud. Aastal 222 sai Rooma riigi valitsejaks Aleksander Severus (222-235), kes soosis kristlust. Ajaloolane Lampridius mainib, et Aleksander Severus ei tülitanud kristlasi: ”Cristianos esse passus est.” Ta isegi kaitses Rooma kristlaste maaküsimusi, kui nad tahtsid ehitada kirikut Roomas maatükile, mis oli lubatud kõrtsmikele. Urbanus I leidis, et parem on , kui sellel maatükil teenitakse Jumalat.

Paavst Urbanuse isiklikest töödest ei teata midagi. Erinevate Rooma katakombide laienemine tõendab, et kristlaste arv kasvas. Urbanus olevat käskinud valmistada armulaualiturgial kasutatavad esemed hõbedast ja laskis valmistada 25 kirikule hõbedast pateenid. Urbanus I olevat tunnustanud, et kirik omandab maiseid rikkusi.

Kindlaid andmeid tema surma kohta puuduvad, tegemist on vaid legendidega. Üks legendidest väidab, et Urbanus I hukati 23. mail 230, kui tal löödi pea maha. Ta maeti 25. mail Praetextatuse katakombides, teise versiooni järgi on ta maetud San Callisto katakombidesse. Teda austatakse katoliku ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Urbanus I mälestuspäev on 25. mai, mis eesti rahvakalendris on tuntud urbanipäevana. Teda kujutatakse kunstis paavstina, käes tuvi või mõõk. Urbanuse kirikud rajati enamasti samanimelise paavsti ajal. Saksamaal austatakse teda kui viinamarjapuude kaitsepühakuna ning on populaarne kõikjal, kus kasvatatakse viinamarju. Urbanus I kaitseb ka tormi ja välgu eest.