Uue aasta oikumeeniline palvus

Üllar Salumets

Jesaja 58: 1  Hüüa täiest kõrist, ära peatu, tõsta häält otsekui pasun! Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine ja Jaakobi soole nende patud!  Aamen.

Kirikutornis on kell, mille ülesandeks on anda informatsiooni inimestele nii heast kui halvast. Olla valvel, sest kõik on kaduv ja habras. Olen mõelnud, et kirikutornis olev kell hoiatab, teatab, kutsub ja ka saadab meid. Olgugi, et Urvaste kiriku kella kuuljaid pole palju, on siiski nendel helidel mõju, mis jääb kõlama kuulaja kõrvus ja südames. Valdavalt on need ikka head mõtted. Kuid kell võib vaikida, kui pole enam kellalööjat. Kirik või palvemaja võib jääda mahajäetuks, kui pole inimesi.

Prohvet Jesaja läbi räägib Jumal, milline on meie jumalateenistus. Prohvet Jesaja raamatus on küll kirjutatud selle osa pealkirjaks õige ja vale jumalateenistus, kuid selle eelduseks on, et jumalateenistus igal juhul toimub.

Oleme harjunud mõttega, et pühapäeval tuleb minna jumalateenistusele. Selleks valib inimene oma koguduse ja kui pole võimalik teenistusele minna, kasutab alternatiivseid võimalusi jumalasõna kuulamiseks. Arvan, et see on võrreldav külas käimisega: kui ma ise ei saa oma sõbrale külla minna, ei jäta ma teda tervitamata, vaid saadan kirja, e-posti või kellegi kaudu sõnumi, ma ei jää kõrvale ja ei võõrdu.

Urvaste koguduses on inimesi, kes võtavad osa pühapäeval mitmest jumalateenistusest: hommikusest teenistusest Urvastes ja siis ka veel õhtusest teenistusest palvemajas või Heimtali kirikus.

Jumalateenistuse juht on õpetaja ja lisaks talle on vajalikud mitmed inimesed, et kõik toimiks ja inimestel, kes tulevad osa saama pakutavast, oleks meeldiv osadus ja nad leiaksid endale usulist ja vaimset tuge. Kurb on siis, kui tehakse ettevalmistused ja tulijaid ei ole.

Prohvet Jesaja viib meid selles kirjakohas jumalateenistuse sügavamatesse osadesse. Sinna, kus Jumal teeb tööd inimeses.

Viimases Eesti Kirikus kirjutab Meelis-Lauri Erikson: „Minult küsiti, milline on minu unistuste kirik. Ma ei osanud midagi kosta, kuid  kuna mult oodati ausat vastust, siis mõtlesin hiljem järele. Ja vastus kujunes umbes selliseks: ei tea, milline on minu unistuste kirik, kuid tean, milline võiks olla unistuste kogudus. Sellesse kuulub umbes kümme tuhat liiget, kes kõik maksavad rõõmuga kümnist. Peale koguduseõpetaja on ametis neli abiõpetajat ja kaheksa diakonit. Kogudusel on oma lasteaed ja kool. Pühapäevakoolis käib sada last viies rühmas seitsme õpetaja juhendamisel. Üks leerikursus lõpetab, järgmine alustab. Iga päev toimuvad ristimised; üle päeva laulatused; matused nagunii; piibliringid. Pühapäeval peetakse kolm jumalateenistust; täiskohaga töötab neli noortejuhti, Kogudusel on laulukoor, kammerkoor ja bänd. Kogudusel on oma diakooniahaigla ja retriidi keskus kuskil metsa sees järvekese kaldal. Kindlasti on kogudusel veel midagi… Ülejäänu on Jumala teha.“

Me võiksime aasta alguses vastata samale küsimusele ja lasta oma vaimu silma ees hargneda südames unistusel.

Kui kästakse hüüda ja mitte peatuda, siis võib küll olla peatumiseks mitmeid põhjusi, kuid meid on kutsutud hüüdma, kõnelema Jumalast, tegema teatavaks rahvale nende üleastumine ja patud! Jumal kutsub meid enese ligi ja tahab Jeesuse Kristuse läbi igale tulijale patud andeks anda. Selle kirjakohas selgub, et tulijad ei ole Jumala ees puhtad: „Päevast päeva nad küll otsivad mind ja tahavad teada mu teid, nagu oleks see rahvas, kes on õiglane ega hülga oma Jumala õigust. Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid, igatsevad Jumala ligiolekut:“

See on nagu nurin silmakirjalikkuse pärast.

Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib, päev, mil inimene alandab oma hinge, et ta painutab oma pead nagu kõrkjas ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast? Kas sa seda nimetad paastuks ja Issandale meelepäraseks päevaks? Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?  Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!” Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning  toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust. Ja su omad ehitavad üles muistsed varemed, sa taastad endiste põlvede alusmüürid; sind nimetatakse „lõhutud müüride parandajaks”, „teeradade käidavaks tegijaks”.

Meile antakse mõista, et kogu meie elu on jumalateenistus, milles on pattu ja kahetsust, andekspalumist ja lunastust, tööd ja vaeva, risti ja rõõmu, valu ja õnne, nuttu ja naeru, vaenu ja armastust, usku ja lootust.

Rõõmustagu Teid kõiki uuel aastal igal päeval meie Issand!