Uma Leht meist

Salumetsa Üllar – Vana-Võromaa vahtsõnõ praost.
Harju Ülle pilt
Salumetsa Üllar: ku inemine ei usu, ei saa kerikuopõtaja kah avita
Seost kuust juht Eesti lutõri kerigu Vana-Võromaa praostkunda Salumetsa Üllar (46). Vahtsõ praosti ja Urvastõ kogodusõ opõtaja tsiht om inemiisi inämb usu mano juhata. No keriguherrä tunnistas, et Euruupa kõgõ «paganlikumbas» kuulutõdu rahva man om sääne tüü küländ vaivalinõ.

Midä Vana-Võromaa praosti ammõt hindäst kujotas?

Praost om piirkunna esindäjä keriguvalitsusõn. Piät kaema, kuis kogudusõ eläse, ja näid esindämä.

Midä tahat seon ammõtin är tetä, muuta vai paranda?

Kunagi ilmu Võru Praostkunna Sõna, sääne häälekandja. Olõs vaia säänest ka parhilla. Sis inemise tiidvä rohkõmb, mis meil Vana-Võrumaa keriguelun toimus.

Tahassi iks tuud, et kogudusõ kasussi, mitte es jäänü vähämbäs. Et inemise lövvässi kerigu man kodu – tukõ nii hingehädän ku rõõmun. Meil om sääne hädä, et pall’u inemiisi om külh hingekirän, a kohegi är kaonu.

Lutõrligu kerigu süstemin omma alalõ Vana-Võromaa ja aoluulidse kihlkunna. Eesti haldusjaotus om Vinne-aigsidõ rajoonõ perrä. Ku kimmäst vanna kihlkunna-põhja sa seoilmaaigu viil tunnõt?

Kerikun om tuud vanna kihlkunna põhja väega tunda. Tuuperäst oll’ mul väega hää miil, ku nuu märgi (kihlkunnasildi tii viirde – UL) tulli. Et siist nakkas Urvastõ kihlkund, siist Põlva kihlkund… Tuu tulõtas miilde, mis tuu kihlkund om.

Urvastõ kogudusõn omma inemise Antslast, Sõmmõrpalust, Urvastõst. Ütidse rahva tundmus om viil olõman.

Kas om ette tulnu, et pidolikulõ sündmüsele om kutsutu katõ kihlkunna keriguopõtaja, kuna valla ja kihlkunna piiri ei lää kokko?

Viimäne kõrd oll’ Lepistü kooli man Kaitsõliidu üritüsel, kon tetti vallalõ vabadussõan langenute mälestüskivi. Vald om Antsla, a kihlkund Rõugõ, ollimi kohal mõlõmba.

Ku pall’o om inemiisi Võromaa praostkunna kogoduisi hingekirän?

Kogu praostkunna pääle om annõtajit 3000 ümbre, liikmit kokku paarikümne tuhandõ ümbre, kes om kunagi ristitü, leeritedü.

Olõt esi küländ teküs keriguopõtaja: kirotat raamatit, haarat nuuri üten ja piät Urbanipäävä laada pääl jumalateenistüse. Kas tuu avitas kogodusõ hingekirja kasvata?

Ma arva iks, et avitas. Tuu om kah hää, ku iks tiitäs, kes om keriguopõtaja.

Rahvaloendusõ perrä om Eestin lutõrlaisi alla 10%, kristlaisi kokko vaivalt 23%. Üle ilma olõmi kuulsa, ku kõgõ kerigukavvõmb rahvas. Mis tunnõ sul tuu pääle om?

Ei olõ hää tunnõ. Selle et… (ohkas ja ots sõnno) inemise ei olõ löüdnü vai kuigi… (ohkas viilkõrra) inemise ei tiidvüstä hinnäst kerigu liikmõna. Olkugi et tä om ristitü, inemine tuud ei tiiäkina. Tuun mõttõn om eesti rahvas jah väega tagasihoitlik. Egä taa nii väega paganlik ka ei olõ, ma arva. Kuigi niimuudu…satas vällä, reklaamitas.

Tuu tiidmine, et Eesti om Euruupan väega paganlik, tuu tõmbas nüüt jälki pall’o naid vällämaa misjonääre siiä.

Kas nuu misjonäri omma lutõrlasõ vai ka egäsugudsõ muu?

No kõkkõ tulõ siiä.

Olõt võrrõlnu rahvaloendusõ andmit Urvastõ kogodusõ hingekiräga: hinnäst om lutõrlasõs tunnistanu alla kolmandigu ristitüist inemiisist. Terve Eesti pääle om tuu nummõr viil väikumb. Midä tuu tähendäs, et inemine om ristitü, a kerigu poolõ ei kaeki? Jõulõ pidä ja munnõ värv, a ei piä noid pühhi kristligus?

Tiidmiisi om vähä. Rohkõmb om vaia latsi ja inemiisi opada: mis na pühä omma, mis kerik om.

Kas koolin piässi olõma usuoppus?

Ma arva külh, et pidänü olõma. Tuu olõs kimmäle latsi silmäringi avardanu. Ku noorõ siist paganlikult Eestimaalt pall’o kavvõmbalõ läävä, sis nä iks midägi tiidvä.

Olõt ka esi valmis minemä kuuli oppama, ku kutsutas?

Olõ olnu Kurenurmõ koolin oppaja, ku tuu kuul viil oll’. Asi om ka tuun, et pall’o pelgäse opada. Latsõ eski võtva häste vasta, a kuis vanõmba ja kooli juhtkunna tuu pääle kaesõ… tuu om rassõ tüü, et läbi saia.

Latsõ iks usussõ, kaesõ seod maailma ku kellegi puult luudut, kes ka näid hoit ja õnnistas. A latsi ilmakaeminõ olõnõs ka väega pall’o tuust, kuis vanõmba kotun omma näile kõnõlnu.

65% Eesti inemiisist usk, et puul om hing. Midä tuust arvat?

(Ohkas). Ma arva, et seo elu siin kõik om luudu Jumala puult, egäl as’al om uma ülesannõ, tsiht. Tähtsä om iks ütstõsõst lukupidämine, armastus ja egä mõtsu kah är häötä ei tohe: puhas luudus, puhas hingamine. Ma arva, et… Nigu egäl inemisel om hing, om hingämine ka kõgõn luudusõn, mis käü uma nõsõmisõ ja vaomisõga.

A midä arvat nõidust, selgelenägijist jne? Kas sul om olnu kokkoputmist inemiisiga, kiä noid uskva?

Noid usutas iks perämädsel aol väega pall’o. Inemise tahtva väega pall’o otsusta siin ilman, hindä kätte asju võtta. Tuu and tunnistust, et nä ei usu Jumalat.

Sensitiivi, nõia… Inemine, kes tuuga tegeles, piät es mõtlõma, midä Jummal tast arvas. Võisi mõtõlda, mis ildampa saa. Tuu, kohe tä inemiisi juhatas, ei olõ mitte taivas!

Om ka nõidu, kes saatva näide manu tulnu inemise kerikulõ – ju nä tundva, et näide jõud ei olõ nii väkev.

Määndse hädä inemise kõgõ inämb kerigu mano toova?

Egäsugudsõ hädä. Vaimsõ hädä, suhtõ, haigusõ ja toimõtulõminõ. A midä inemine esi sääl kerigupingin pallõs, tuud tiid õnnõ Jummal.

Midä ütlet inemisele, kelle elo vöörüs allamäke ja täl om tunnõ, et Jummal tedä ei hoia?

Kerikun üteldäs, et lahendusõ omma Jumala käen – mis inemisele om võimalda, om Jumalalõ võimalik. Inemise, kes kerikun käävä, omma iks veidükese tugõvamba. Ku inemine ei usu, ei saa keriguopõtaja avita. Om ka noid, kes tulõva kerikulõ rohkõmb kiusama sinnu.

Pall’o inemiisi Urvastõ kerikun jumalateenistüsele tulõ?

Lihtsäl pühäpääväl paarkümmend, imäpäävä teenistüsel 70, jõulu aigu om olnu päält 300, eski 500 inemist. Jõulu aigu otsitas sidemeid, juuri, mindäs sinnä, kon kõnõldas perekundlikõst sidemetest.

Miä saa nuurist, kiä eläse õnnõ Facebookin ja muido virtuaalsõn ilman?

Ma ei olõ murrõn, tähtsä om tuu, et nä ei sõltu tuust. Tuu om lihtsäle ao märk sääne.

Kas homodõlõ võissi anda paarimineki õigusõ?

Pühäkiri, Jummal iks samasoolistõ abiellu ei õnnista. Tuu kerikulõ ei passi. Jummal om loonu iks inemise mehes ja naasõs.

A kerikun võiva homo kävvü?

Muiduki nä käävä kerikun, Urvastõn kah. Egä mi kerikun kedägi sildistämä ei nakka. Sis ei olõ kellelegi inämb kerikut vaia, ku panõmi egäleütele sildi manu.

A midä arvat tuust, ku keriguopõtaja abiellus mitu kõrda?

Tuud om olnu. Ideaalnõ olõssi, et üts kõrd, a maa pääl ideaalsõt olukõrda ei olõ. Nii et ma arva, et parõmb, ku tä om abielun, ku eläs kuigi tõistmuudu. Piät tuu ikke vai kuurma hindäle võtma ja tuud iks avalikult tunnistama.

Pand ohkama, a ma iks arva, et tuu või nii olla külh. Seole küsümüsele ei olõ kerge vastata ja nuu as’a ei olõ kerge kah. A tulõ püüdä nii, et läät paari iks üts kõrd, nikani ku surm lahutas. Elun piät kannatama kah ja tulõ kanda tuud risti, mis om sullõ antu.

Olõt aoluuhuvilinõ. Ildaaigu tapliva aoluuladsõ umavaihõl, kas Eestin oll’ muistinõ vabadusvõitlus vai Kirde-Euruupa ristisõda. Määne arvaminõ sul tuust om?

Mullõ väega miildü tuu mõtõ, millega nüüt vällä tulti. Ega ristiusku Eestisse mõõgaga tuudu ei olõ. Egä kedägi vägüse uskma panda kah ei saa.

Muidugi okupeeritäs, võidõldas ja võidas usku är kasuta õigustamisõs, kellegi allutamisõs.

Meil oll’ mitmõsaa-aastanõ orjapõli, a egä tuu ei olõ inämb uskma pandnu, innemb om meilt usku är võtnu.

Tuu om jah eestläisile umanõ arvaminõ, et seo usk om mõõgaga tuudu. A ega aoluku ümbre ei saa kirota. Jah, viku om tettü.

Küsse Harju Ülle.