Sest nõnda on Jumal maailma armastanud …

Üllar Salumets

Uhtjärv

1Jh 2:15–17
Apostel manitseb meid vaatama Jumala poole ja mõtlema oma Loojale. Jumal armastab meid. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3:16).
Jumala lastele on tõotatud igavene elu, kuid lapseks jäämine nõuab pingutust. Tuleb jälgida oma sõnu ja käitumist. Armastuse apostel Johannes nimetab pahesid, mis inimest selles maailmas Jumalast lahutavad: lihahimu, silmahimu ja elukõrkus. Nendel pahedel on märksa laiem mõte ja tähendus, kui esmapilgul tundub.
Maailm, millest mõtleb Johannes, tähendab seda osa, mis ei arvesta Jumala olemasolu ja tema tahet, mis paikneb jumalariigi vastaspoolel ja on selle suhtes vaenulik. See maailm on täidetud kurjade ja patuste ihadega. See maailm on kristlasele võrgutav ja ohtlik. See maailm on täis ahvatlusi, mille kaudu patt tahab meie hinge enesele vallutada.
Himu puhul on kõige halvem, kui see arvestab ainult ajaliku ja hetkelise mõnuga. Jumala antud kümnes käsus on keelatud himustada oma ligimese koda ja oma ligimese naist. Seksuaaltungi ja toitumistungi väärastunud kasutamissoove võib nimetada lihalikeks himudeks. Ka isekus, ahnus, auahnus, võimuiha kuuluvad lihalike himude hulka. See kõik teeb meid Jumala tahte suhtes pimedaks.
Kuradi valitsetavas maailmas on himudel vaba voli. Himud ei pruugi kunagi rahuldatud saada. Apostel kutsub seevastu kristlasi üles kannatlikkusele Jeesuse Kristuse eeskuju kohaselt, nii et nad «maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi. Sest te olete minevikus küllalt palju aega mööda saatnud paganate tahtmist täites, elades kõlvatuses, himudes, purjutamises, prassimistes, joomingutes ja sündsusetutes ebajumalateenistustes.» (1Pt 4:2,3)
Silmadega näeme asju, mis võivad tekitada meis himusid. Silmahimu puhul on meis kiusatus olla lummatud välisest hiilgusest, märkamata nende sisemist väärtust. Koguduse õpetaja näeb, et koguduse liikmel on kõige olulisem osaleda jumalateenistusel, kus ta kuuleb jutlust, pühakirja, palvetab, laulab ja saab osa sakramendist. Kas ka kogudus seda näeb? Jumalateenistuslik elu peaks olema koguduses selline, et iga koguduseliige leiab endale midagi. Kas pärast jumalateenistust toimuvas kirikukohvis, palvetunnis või piibliringis. Pattulangemisloos kirjutatakse: «Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne» (1Ms 3:6). Silmadega võetakse vastu palju välispidist informatsiooni, nii head kui ka halba. «Inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames» (1Sm 16:7).
Jumal on loonud inimesele silmad, et me võiksime imetleda Jumala loodut ja sellest rõõmustada. Ka Urvaste kirik koos kompleksi kuuluva pastoraadi ja kalmistuga asub kauni Uhtjärve ürgoru nõlval. See on Looja kaunis looming. Kas me aga alati oskame seda ilu märgata ja veel enam – selle eest Jumalat tänada?
Kui juulikuus käisime Rootsis sõpruskogudusel külas, korraldati meile ringreis ja näidati sealseid kauneid kohti. Meid viidi ühe oru juurde, kust avanes võrratu vaade merele. See vaade pani taas mõtlema sellele, kui kaunis võib olla Jumala loodu.
Ahvatlustest mainib apostel kolmandana elukõrkust ehk oma varaga hooplemist. On ütlemine, et raha eest saab kõike. On ka ütlemine, et kui sa oled raha eest saanud, siis oled odavalt saanud. Küllap oleme siiski igaüks kogenud, et kõike raha eest siiski ei saa. Kust aga läheb piir rikkuse ja vaesuse vahel, see on jällegi küsimus, millele on raske vastust anda.
Rikkus ei ole patt ja Piiblis kirjutatakse paljudest rikastest inimestest, kes oma varaga Jumala silmis hästi toimivad. Aabraham oli rikas ja kuuletus Jumalale, asudes teele tõotatud maale, samuti Iiob, kelle usk pandi proovile kannatustes, kuid ta ei salanud oma Jumalat. Patuks on elukõrkus, mis ei anna ligimesele armu, elus kõike ülbelt enesekeskselt korraldab ja ihnelt ning uhkelt oma vara hoiab. Kus puudub tänumeel Looja vastu, kes on kõik loonud ja andnud ka rikkuse.
See Jumalatu maailm koos oma himudega kaob nagu vari. Ärge armastage seda maailma, sest see on kaduv. Kes aga teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti. Selle pühapäeva mõtteks on armastuse käsk. Olge siis usus ja vaimus tulised ning ärge armastage Jumalat ja oma ligimest käsu korras, vaid leidke endas see jumalik armastus, mis teeb teid elavaks ja tegusaks armastuses. Armastage Jumalat kõigest oma südamest ja ligimest kui iseennast (Mk 12:30–31)!