Palvest

Joh. 17:18-23

Jeesus oli üürikest aega inimesena maailmas, kuid nüüd – ülestõusnud ja taevaläinud Õnnistegijana – on ta Püha Vaimu läbi meie juures. Jeesus palvetas enne ihulikku lahkumist kõigi praeguste ja tulevaste ristiinimeste eest ning ka kogu kiriku eest täna ja tulevikus.
On öeldud: „Tee tööd, nagu elaksid igavesti, ja ela, nagu sureksid homme“. Kui vaadata oma igapäeva töödele igavikulisest vaatenurgast, muudab see meie mõnegi ettevõtmise olulisust. Kui homme tuleks maailma lõpp, mida siis täna teha? Martin Luther on öelnud, et siis ma täna istutaksin õunapuu. Evangeelium kirjutab Jeesuse elust ja tähendusest. Meile on see rõõmusõnum suure tähendusega. Selles väljendub Jumala armastus inimeste vastu. Jumal ei ole meist kaugel, vaid meie lähedal. Nagu minu vanaema armastas öelda, et lähemal, kui oma särk. Oma jumalikus ettenägemises ja hoolitsuses on Ta kõik hästi teinud. Inimesel aga võtab selle mõistmine aega ja sageli jõuab ta selle mõistmiseni läbi elu raskuste ja võitluste. Jumala armastuse mõistmiseks on usku vaja. Ristimise kaudu võetakse küll inimene kiriku liikmeks, kuid kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks. Kõik teie teod sündigu armastuses.(1Kr. 16,14) Usule tulnud inimesed ei jää omaette, vaid nendest moodustub kogudus. Koguduse ühtsuse aluseks ei ole mitte koguduseliikmete inimlikud omadused, vaid Püha Vaim. Kirik on kasvanud, kuid samas näeme, kui paljud suhtuvad sellesse väärtusesse loiult ja ükskõikselt. Koguduse liikmed võivad küll olla erinevad, kuid Jumala armastus tasandab kõik konarused.
Palve on uskliku jaoks nagu hingamine. Palves saame kõik oma mured ja rõõmud Taevasele Isale rääkida. Jeesus on oma eeskujuga näidanud palve väge ja jõudu. Jeesus on meile ka õpetanud palve ning palunud meil palvetada. Jeesus ütleb:“Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!“(Mk. 14:38)
Evangelist Johannes on toonud meieni Jeesuse suure palve. Kui Jeesus valmistus suure ülempreestrina viima ohvrit inimeste lepitamiseks, siis enne seda ta palvetas oma koguduse eest. Ta nägi oma vaimusilma ees olukorda peale oma ülestõusmist ja taevaminemist. Ta palvetas omade eest. Ta nägi, kuidas see maailm jüngreid vihkab, kuid ometi ta palvetas selle eest, et nende töö ei läheks tühja. Ta ei palunud, et neid maailmast ära võtta, vaid et Jumal hoiaks neid kurja eest. „Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast“. (Jh.17,16′)
Jeesus on meie kaitsja. Ta palub iga inimese eest: nende eest, kes Temasse usuvad ja kes hakkavad Teda uskuma ka jüngrite tunnistuse tõttu. Jumalasõna kuulutaja töö on ühtlasi Tema töö, kelle eest Jeesus palub. Jumal ise saatis Jeesuse maailma, et lepitada patuse inimese süü Jumalaga ja ühendada teda osaduses oma kirikuga. Jeesus omakorda saatis jüngrid ehk apostlid, et nad kuulutaksid head sõnumit lepitusest ja annaksid tunnistust oma eluga Jumalikust armastusest. Jeesus palvetas:“Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.“ (Jh 17,18).
Mõtlen tänuga nendele inimestele, kes on minule Jumalast rääkinud. Need lood algavad juba lapsepõlvest. Mäletan, kuidas tädi kõneles maailma sündinud Jeesusest Kristusest, kui valguse sünnist. Lapse meelest ei olnudki enne Jeesust päikest olemas. Mõtlesin, kui pime ja halb oli siis maailmas elada. Mõtlen oma emale, kes oskas elumuredes anda seletuse Jumalikust plaanist lähtuvalt. See tõi minusse sooja tunde ja kõik mure ja kannatus sai mõtte. Mind on lapsena kirikus ristitud, ema käekõrval olen käinud kirikus, pärast keskkooli lõpetamist käisin leeris. Ma olen tänulik Jumalale kõigi nende inimeste ja võimaluste eest. Oma elu ette ma ei osanud näha ja kõik see, mis on olnud, on Jumala hoidmine. On väga oluline, et me üksteise eest palvetame. Pühapäevasel jumalateenistusel palvetame kogu meie kiriku eest, eriliselt piiskoppide ja koguduste vaimulike ja töötegijate eest. Samuti palvetame valitsuse, rahva ja kõigi eest, kes Eestimaal elavad. Kuid on ka konkreetseid eestpalveid haiguses ja hädas olevate inimeste eest. Me üheskoos usume, et eestpalvetel on suurem jõud.
Jeesus tõi selle maailma eest ohvriks oma elu, andes meile eeskuju, mida me Tema jüngritena endas kanname. Igaüks tõdeb, et meile ei anta kanda suuremat koormat, kui me kanda suudame. Kui meile tundubki koorem raske, võtab Issand meid kanda. Kui meil oleks silmi näha, kui palju me oleme olnud olukordades, kus Jumal on meid hoidnud ja kaitsnud halvimast, peaksime teda alati tänama.
„Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks“.(Jh. 17:22)
Jeesus on ilmutanud oma Isa kirkust. Ta on viinud täide Isa tahtmise. Nüüd tunnevad inimesed head ja armulist Jumalat. Jumal on oma olemuse kirgastanud meile Jeesuses Kristuses – oma ainusündinud Pojas. Jeesus ütleb, et ta on andnud sellest kirkusest osa ka oma jüngritele. Selle kirkuse või au pärime me Jumala juures taevas, kui otsani vastu peame.