Uibopuu

Paul Uibopuupaul_uibopuu
Rita Puidet ja Üllar Salumets

Valgamaal Kuigatsi «Reinul» Jaan ja Liis Uibopuu lapsena sündinud Paul sai lõputunnistuse Tõrva ühisgümnaasiumist, mille humanitaarharu kõik õppeained lõpetas ta hindele «hää». Vabatahtliku ainena oli ta õppinud usuteadust. Juuni algul 1931 esitas ta palve end vastu võtta ülikooli usuteaduskonda. Seda palvet sai ta aga esitada veel kolm korda, sest oli korduvalt sunnitud oma õpingud katkestama õppemaksu mittetasumise tõttu. Ent soov õpetajaks saada oli suur, kuni ta lõpuks õpingutega ühele poole sai. 4. juunil 1937 andis koolivalitsus välja otsuse lugeda Paul Uibopuu usuteaduskonna lõpetanuks. Ta ordineeriti 26. detsembril 1938 ja määrati Nõo koguduse õpetaja Aleksander Kruusi juurde abiõpetajaks. 1939 sai temast Püha koguduse õpetaja ja mõne aasta pärast ka Kuressaare koguduse aseõpetaja. II maailmasõja algul Nõukogude Liidu territooriumile jõudmist mobiliseeriti ta Punaarmeesse. 1943 aasta alguses langes ta Velikije Luki all sõjavangi. 1. mail 1943 oli ta tagasi Püha Jakobi ja Kuressaare koguduse õpetajana. Uibopuu hilisem naaber Kalju Kukk rääkis, et ka Uibopuu kavatses rinde lähenedes kodumaalt lahkuda, aga viimast jutlust pidades ei leidnud ta ettevalmistatud materjale üles. Kui ta jutluseks Piibli avas, juhtus see olema Johannese evangeeliumi 10. peatükk heast karjasest, kes oma lambaid maha ei jäta. Ta jäi ja läks repressioonide kartuses sugulaste juurde Puhja. Uueks teenimispaigaks sai 1947. aastast Valga, kuhu ta jäi 1953. aastani. Kalju Kuke sõnul oli Uibopuu seal väga populaar¬ne ja temast taheti seepärast lahti saada. Tema vastu esitati valekaebus ja teadaolevalt peeti teda üle kahe aasta Vasalemmas traataia taga. Kaua ei saanud ta teenida ka suures Avinurme ja Tudulinna koguduses (1955–1961), sest tema karismaatiline isiksus, kaasahaaravad ja sisuliselt hästi läbimõeldud jutlused, mida täiendasid tabavad näited, kütkestasid inimesi. Ta muutus ebasoovitavaks ja oli sunnitud elu- ja töökohta vahetama. Ees ootasid aastad Hallistes, kus 1959. aasta 28. aprillil oli kirik tules hävinud. Üldse teati Hallistet kui kirikuvaenulikku kanti. Siin jätkas Uibopuu jumalasõna kuulutamist, tehes seda ka Karksis ja Mõisakülas. Ta ostis Hallistesse aiaga maja, tegi sinna kirikusaali ja nii kogudus tema juurde koguneski. Seal külastas teda ka Mihkel Kukk, kes mäletab Uibopuud väga tööka, sõbraliku ja noortele avatud inimesena. Paul Uibopuu viimaseks teenimispaigaks jäi Urvaste, ta kustus vaikselt, surm saabus 2. mail 1984. Paul Uibopuu määrati Urvaste koguduse õpetajaks 15. jaanuarist 1979 a. Ta oli teeninud varem Halliste kogudust. Urvastes võeti teda soojalt vastu, sest kogudus oli olnud kaks kuud ilma õpetajata. Kogudus võttis küll uue õpetaja hästi vastu, kuid õpetaja ei harjunud uue kogudusega . Selleks oli ta juba liiga vana ning pealegi oli ta rajanud oma kodu Hallistesse, kust abikaasa temaga Urvastesse kaasa ei tulnud. Urvaste koguduses teenis Paul Uibopuu 2 aastat, see on lühike aeg, et rahvas harjuda võiks ning õpetaja ennast sisse elada saaks. Urvastes oleku ajal tema tervislik seisund halvenes, jalad jäid haigeks, käimine oli raskendatud ja põlvitamine valudega seotud, mille tõttu soovis ta ise minna pensionile. Ta kirjutas 7. oktoobril 1980 a. peapiiskopile kirja , milles palus end vabastada Urvaste koguduse teenimisest ja arvata pensionile. Õp. Paul Uibopuu saadeti pensionile 1. detsembril 1980 a. 25. jaanuaril 1981 a. pidas Paul Uibopuu oma viimase jutluse Urvaste kirikus.Neid aastaid võib nimetada Urvaste koguduses nõukogude aja kõige pimedamaks ajaks. Liikmeannetajate arv langes aastas keskmiselt 100 inimese võrra. Ametitalituste arv oli nõukogudeaja kõige madalam. Eelmine õpetaja oli töötanud Urvastes 34 aastat, niivõrd kaua, et õpetaja lahkumine ja uue tulek mõjus kogudusele raskelt. Paul Uibopuu maeti Halliste kalmistule.