Pähn

Õpetaja Elmar Pähn Urvaste kogudusesE.Pahn

1936 aastast oli Urvaste koguduse õpetaja Elmar Pähn. Sündis 18. novembril 1908 aastal Võrumaal Rõuge kihelkonnas. Tema vanemad Tannil ja Anna pidasid talu Nursis. Elmar kasvas üles viielapselise peres. Alghariduse sai Nursi valla- ja Rõuge kihelkonnakoolis 1919-1924. Seejärel oli 3,5 aastat kodus. Õppimist jätkas 1928 aasta kevadel Võru Ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1930 aasta kevadel. Leeris käis Rõuge kirikus 30. juunil 1929 a. 1930-1931 a. oli Sõjakoolis aspirantide kursustel. 1931 aasta sügisel astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja lõpetas selle 1934 aasta sügisel. Õpetajaameti prooviaastat pidas oma venna Koeru koguduse õpetaja A. Pähna ja Tallinna Jaani koguduse õpetaja H. Kubu juures. Õpetajaameti õiguste saamiseks sooritas konsistooriumis 1934 a. novembris eksamid pro venia concionandi ja pro ministerio. Õpetaja ametisse õnnistati 14. aprillil 1935 aastal Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, ordineerijaks oli H. P. Rahamägi. Peale õpetajaametisse õnnistamist oli kuni 1. jaanuarini 1936 aastal Tallinna Jaani koguduse õpetaja piiskopliku vikaari praost H. Kubu juures isiklikuks adjunktiks ja ühtlasi ka samal ajal H. Kubu tütarlaste gümnaasiumis usuõpetajaks. 1. jaanuarist  kuni 1. maini 1936 oli Tõstamaa koguduse õpetaja asetäitjaks. Urvaste koguduse õpetajaks valiti 26. aprillil 1936 aastal ja kinnitati Konsistooriumi poolt sellele kohale 13. mail samal aastal. Kaitseliidu Antsla malevkonna vaimulik 1936. Abiellus 24. juulil 1936 a. Aino Wilhelmine Küütsiga. Kolm last: Hele-Mall (1938), Hillar (1942) ja Anne. Asunud teenima Urvaste kogudust, hakkas ta elustama koguduse liikmete osavõttu kiriklikust tegevusest, et sellega tõsta ka koguduse majanduslikku olukorda. Kirik vajas siis uut orelit ja kirikuhoone ning pastoraat vajasid remonti. Õpetaja Elmar Pähn võeti koguduses kiirelt omaks, kuid oli ka neid, kellele ta ei meeldinud. 1935 a. valitud koguduse nõukogu lõpetab ennetähtaegselt oma tegevuse peale umbusalduse avaldamist 14.veebruaril 1937 aastal Urvaste kogudusepäeva poolt. Ei olda rahul juhatusse ja nõukogusse valitud isikutega ja nende tööga ning otsustatakse läbi viia uued koguduse nõukogu valimised. Kaheksa aasta jooksul suutis Elmar Pähn tõsta koguduse liikmemaksude maksjate arvu Urvaste kihelkonnas kolmele tuhandele. 1938 aastal osteti vendadelt Kriisadelt uus orel. Tehti kiriku sise- ja välisremont, pastoraadis kapitaalremont ja ehitati uus elumaja rentnikule. Surnuaed puhastati ja aeti sisse vajalikud jalgteed. Kõikide nende kulukate ehituste ja remontide kõrval organiseeriti kolm kihelkondlikku laulupäeva ja ühe rahvusliku kokkutuleku, kus esines kõnega tookordne siseminister R. Veermaa. Vaimulikul laulupäeval 1938 a. jutlustas kirikus tookordne ülikooli rektor prof. Johan Kõpp ja Uhtjärve kaldal toimunud laulukooride esinemisel kõneles praost Jaan Lattik. 1940 aastal on tunda ärevust, sest II Maailmasõda on alanud. Juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi territooriumi, juulis kuulutati Eesti Vabariik Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ning 6. augustil liideti NSVL koosseisu. Kogudusel tekkisid majanduslikud raskused. Ei jõutud maksta palku kõigile koguduse töötegijatele – köstrile ja kirikumehele. Ainult õpetajale suudeti palk kindlustada. Kogudus tunnistas enda maksuraskust ning vabastas kõik koguduse palgasaajad ametist. Sellistes muutunud oludes oli kogudusel ja õpetajal väga raske. Tuli leida võimalusi, kuidas kogudus edasi elada võiks. Kuid õige pea muutus olukord jälle. Algas saksa okupatsioon, mis kestis suvest 1941 kuni septembrini 1944. See toob kirikule väliselt mõningaid kergendusi ja annab hingetõmbeaega. Nõukogude kord suutis ühe aastaga lammutada kogudust kõvasti. Kogudusele andis saksa valitsus tagasi maa ja surnuaia, kuid rentniku majas elas edasi uusmaasaaja. 20. detsembril 1943 a. suri ootamatult südamerabandusse köster ja organist Jaan Küüts. Köstri ootamatu lahkumise tõttu pidi tema ametit edasi jätkama õpetaja abikaasa Aino Pähn. Koguduse elu hakkas 1944 aasta augustist segama taas üleveerev sõjamöll, mis kahjustas koguduse hooneid, jättis koguduse ilma õpetajata ja peavarjuta palju koguduse liikmeid. Õpetaja Elmar Pähn meenutab: “Kui sõjarinne oli lähenemas juba Antslale, tuli asuda põgenema. 13. augustil 1944 a. toimunud jumalateenistuse ajal toodi kirikusse teade, et punaarmee üksused on lähenemas Antslale. Tollel pühapäeval oli ette nähtud kolm matust. Kui toimetasin teist matust Urvaste surnuaial, oli näha, kuidas Antsla alev oli süüdatud põlema pommitavate lennukite poolt. (… )Nii pidin ka mina oma viimase jumalateenistuse järel 13. augustil 1944 a. võtma kätte reisikepi ja viskama selga reisipauna, mis oli meie ainuke varandus. Heitsin veel viimase pilgu Urvaste kirikule ja kõigile neile ilusatele mälestustele ja elamustele, mida olin läbi elanud ja millised võtsin nüüd endaga kaasa võõrsile.” (Mälestusi Urvaste kogudusest. EESTI KIRIK 1998 a. 48. aastakäik, nr. 2 lk. 64 UKA). Elmar Pähn võttis põgenedes endaga kaasa kiriku armulauariistad. Neid ta peitis ja hoidis kui kõige kallimat vara. Sellest karikast jagas ta armulauaveini Euroopas ja Ameerikas kuni 1990 aasta suveni, mil ta need tõi isiklikult tagasi Urvaste kirikusse, kus õpetaja Villu Jürjo võttis teda lauale ja andis tagasitoodud karikast veini pool sajandit kodumaata rännanud pojale- Urvaste koguduse õpetajale Elmar Pähnile. Kokkuvõtlikult võib Elmar Pähni aastad Urvastes jagada kolme perioodi a) Eesi Vabariigi lõpuaastad b) nõukogude okupatsiooni algus ja taganemine ning c) saksa okupatsioon ja taganemine. Riigikord muutus kahel korral. Nõukogude võimu tulekuga hakati kiriku majanduslikku ja ka vaimset baasi lammutama. Lühikese ajaga suudeti lõhkuda palju. Saksa aeg andis kirikule tagasi vabadust. Kui koguduse elu uue õpetaja tulekuga 1936 aastal aktiviseerus, siis need neli viimast aastat tegeles kogudus ainult püsimajäämisega. Saksa vägede taganemisega 1944 aastal toimusid suured lahingud Urvastes. Kirik sai kaks pommitabamust. Kogudusele jäi purunenud aknaklaasidega kirikuhoone ja rüüstatud orel, millel oli mängitud vaid 6 aastat. Kogudus oli ilma hingekarjaseta, sest Elmar Pähn oli põgenenud läände. Kuni uue õpetaja saabumiseni täitis vaimulikke ametikohuseid Harri Kõivisto. See aeg Urvaste koguduse ajaloos on olnud pööranguline ja on jätnud jälje koguduse ajalukku tänaseni. Elmar Pähn suri 5. novembril 1991 a. Torontos. Urn tema põrmuga on sängitatud Tallinna Metsakalmistule.